Investor Toomas: eile näitasin end rahvale

Kuigi olin Tartusse kutsutud eeskätt raha kasvatamise teemal nõu jagama ja Etalon Varahalduse investeeringute juhi Mikk Talpsepaga parimate investeerimisvõimaluste üle arutlema, suutsid kohalikud ettevõtjad panna mind järele mõtlema hoopis elu mõtte ja edu valemi üle.

Ekspordivõimaluste üle arutasid A. Le Coqi juht Tarmo Noop, ligi 650 töötajaga Elvas tegutseva elektroonikafirma Enics Eesti juht Jaanus Aal ning pöörasel kiirusel kasvava ja Põlvas tegutseva perefirma Britney omanik ja juht Jaan Koort.

Koduturul võimalused piiratud

Avastasin, et ettevõtjaid vaevavad küsimused on minu omadega üsna sarnased. Tarmo Noop leidis, et välisturule murdmise peale maksaks mõelda vaid siis, kui viimnegi kasvulootus koduturul on ammendunud – on ju välisturul tegutsemine vaat et viis korda raskem kui kodumaal. Ja kui juba eksportida, siis ei saa üle ega ümber kõige olulisemast küsimusest: miks peaks keegi minu toodangut kuskil mujal üleüldse tahtma ehk mis teeb selle niivõrd unikaalseks?

Minu hinnangul saab seda analoogiat väga hästi üle kanda ka investeerimismaailma. On ju koduturu napid võimalused need, mis kohalike investorite hordid suurematele ja likviidsematele turgudele tootlusjahile ajab. Kahtlemata kaasneb aga teiste riikide ettevõtetesse investeerimisega üksjagu rohkem tööd, aga ka hulgaliselt koduturust erinevaid riske.

Jaanus Aal toonitas ettevõtluse puhul võtmeklientidega pikaajalise partnerluse olulisust, mille leidmise ja hoidmise nimel tasub vaeva näha – mõlemale poolele soodne partnerlus võib kesta aastakümneid. Ka oma aktsiaportfelli puhul olen täheldanud, et aastate jooksul joonistuvad välja kindlad tugisambad ehk võtmeaktsiad, mis aasta-aastalt aina rõõmu pakuvad ja mitte nii edukate investeeringute käekäiku kompenseerivad. Selliste börsifirmade leidmise nimel pole ükski vaev liiast.

Mida teha eduga?

Kui edu tagab ettevõtjate hinnangul ausalt vastamine kõige olulisematele küsimustele – miks ja kuidas –, siis mida hakata ikkagi peale saavutatud eduga? Selgub, et siin lähevad ettevõtjate arvamused selgelt lahku.

Nii naljatles toitlustusäris hiilgav Jaan Koort, et ehkki ta pani perefirma püsti koos abikaasaga ja seda tehti armastusega, siis lastel tuli üles kasvada nõnda, et vanemaid nähti peamiselt vaid öösiti kodus magamas. Oma ärisid müüa ja rantjee-elu nautida Koort siiski ei soovi, sest ka ühe palmi alt teise palmi alla lendamine ei paku lõputut naudingut.

Seevastu üle veerand sajandi õlletehast juhtinud Noop leidis, et tema pensionipõlve küll ära ei põlgaks – saaks rahus investor Toomase tegemisi jälgida. Ka kurtis tippjuht, et kümne aasta eest Soome joogikontserni Olvi aktsiaid ei ostnud, sest praeguseks oleks investeeritud summa viiekordistunud.

Mina kaldun samuti pigem Noobi mõttekaaslaste hulka ja loodan, et 15 aasta pärast pensionile minnes võimaldab minu aktsiaportfell rahuliku südamega varbad liiva pista, et siis juba palmi all Toomas juuniorite investeeringute kohta lugeda.